teisipäev, 17. november 2015

Vähemalt kujutluspildis loen paksu romaani



Novembris on enamasti alati kõik tavaline, ikka tööle-koju ning see minek ja tulek toimub ikka pimeduse varjus. Kusjuures ma ei kurda üldse, nädalavahetused on ju endapäralt: tee mida ise suudad välja mõelda. Ja kodus olla on alati mõnus, turvaline ja tore.  Isegi sellisel tatisel ilmal nagu täna, on oma võlu. Vihmakrabin on üks helisev heli, eriti kui on plekkkatus, mis veidi võimendab seda häält. 
Vähemalt kujutluspildis istun sellise ilmaga raamatuga kamina ees ja loen paksu romaani. Tegelikkuses tahavad küll pere ja koduloomad süüa ning elementaarne kord võiks ka enne ööunne vajumist maha meist jääda. Aga lugenud olen ma ometigi nii üht kui teist, mitte küll tundideviisi kaminaees, pigem tekiall enne ööund. Kusjuures minu lugemised on taas olnud seinast seina. Ma ei oska ja vist ei taha ka olla ainult ühele teatud raamatuliigile truu.
Seekord siis sellised raamatud:
Mireille Guiliano „Prantslannad ei vaja iluoppe“ meenutas veidi Aune Pasti „Hea tuju raamatut“, kus on ohtralt nõuanded ja näpunäited  väärikalt vananemiseks. Puudutatakse igasuguseid teemasid, mis üht keskmist naisinimest huvitab. Üldiselt oli see raamat ei  midagi erilist, lihtsalt lugemine lugemise pärast. Kes meist ikka raamatu näpunäiteil vananeb, kuid hea teadmiseks võtta ja abiks ikka :)
Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“ oli aga hea - klassika. See oli raamat unistustest, et ainult unistustes on elu täiuslikult ilus, reaalses elus ei lähe alati nii. Reaalsusest saab põgeneda unistades või hoopis plehku panna nagu hiir - kui jama käes, siis minema.
„Soomaa loomajutud“ oli aga tõsiselt tore värskendav lugemine seal kandis tõestisündinud lugudest, millest osad on juba legendistaatuses. Igatahes on mul hea meel, et ei lugenud enne Soomaale minekut neid lugusid, vastasel juhul oleksin lisaks metssigade kartusele ka karusid kartma hakanud :) 
„Minu Nizza“ oli põgus Lõuna-Prantsusmaa puudutus, rõhuga sõnal „põgus“, kuna rohkem oli selles autori suhetesasipundart, mis ilmselt vajas ka avalikkuse ees lahkamist. Tegelikult on mul kahju kirjutaja  tütrest, keda selles raamatus ikka põhjalikult sarjati. Ema ise jättis väga ebastabiilse inimese mulje, rahulolematu kõigi ja kõige suhtes. Ega see Nizzagi temas rahulolu ei loonud. Mõni ongi vist selleks ilma sündinud, et otsida vigu teistes ja muudkui vinguda, vinguda, vinguda.  Raamatu lõpus oli siiski meelde tulnud, millise suunitlusega raamat peaks olema, seega on lõpuosas Prantsusmaad kah.
Pam Jenoff´i „Komandandi tüdruk“ oli raamat sõjaaegsest Poolast, armastusest ja ellujäämisevõimaluse otsimisest ning sellest, et me ei ole alati need, kellena end laseme välja paista. Pigem ka selline kergem kirjandus, mille lugemine edeneb tavaliselt ikka hoogsalt ning kus kõik on lugejale ettenämmutatud.Õhtuseks lugemiseks, kui kõik meeled on päevamürast väsinud, täiesti paslik. Haarav ja omamoodi põnev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar